Viimane koolipäev on seljataga nüüdseks. Ma ei oskagi seda kirjeldada. See oli samaaegselt nii täiesti kohutav kui ka nagu mitte midagi erilist. Kooli läksin ma koos Hannah, Karianne ja Cathrinega. Viimast korda. Koolis andsin muideks tagasi ka oma sülearvuti nii, et nüüd võib mind leida suure arvuti eest klaviatuuri mõrvamas. Tervitused Rainile ja empsile siinkohal - teie teate millest jutt käib. Ohh olid alles ajad.
Klassi jõudes viipasid Guri ja Silje mind kohe enda kõrvale istuma. Siis tuli klassi direktor ja pidas minu üllatuseks isegi huvitava kõne. JWGs seda just tihti ei juhtunud või mis. Ja ta andis mulle sellise Norrat tutvustava turistiraamatu ka kingituseks ja mälestuseks. Ma lasin oma klassil nimed ka sinna sisse kirjutada. Pärast rääkisin klassijuhatajatega natuke ning siis läksin alla kappide juurde ning siis hakkaski kogu see hüvastijätt peale. Sentiboy nagu ma vahel olen tuli klomp mitu korda kurku küll. Ahastav oli kõiki klassikaaslasi seal järjest kallistada ja neile lõplikke sõnu öelda. Kui see oli läbi tuli paralleelklasside kord. Ja siis jälle minu klassi kord. Koolist väljudes viimast korda üle õla vaadates vajus süda lõplikult saapasäärde mul. Täiesti jube oli ausalt. Muidugi nüüd on otsustatud, et kui nad 3ndas klassis on, siis ma pean kuidagi külla minema neile. See on kindel.
Suddenly I see
This is what I want to be
Suddenly I see
Why the hell it means so much to me
Peale kooli läksime Christeri, Sandra, Tormodi, Helene, Ramy ja Hilde Mariega jäätist sööma Flåtenisse. Õhtul läksime veel pizzat sööma ning siis Christeri poole ja vaatasime Losti. AAA muide! Mäletate ma kunagi kirjutasin (naistepäeval, kui ma ei eksi), et ma kohtasin koduteel ühte tšikki kellega ma enne paar korda rääkinud olin ja ta andis mulle oma numbri ning nali oli selles, et mul polnud õrna aimugi mis ta nimi oli? Nüüd sain teada. Ta number on mul üle kolme kuu seisnud mobiilis nime all ?. Nüüd sain teada, ta nimi on Anja.
Täna nädalapärast olen ma siit läinud. Ma ei teagi, mis ma sellest arvata oskan. Kahju on kohe kindlasti. Kohutavalt kahju. Samas mida lähemale see 2. juuli jõuab, seda suuremaks muutub ka ootusärevus. YES ja Eesti. Pool minust tahab siia jääda ning teine pool tahaks liikuda edasi ja alustada uuesti. Öeldakse ju, et tagasitulles algab niiöelda teine vahetusaasta.
Eile helistas meile keski naine. Ajalehest oli. Teatas, et soovib selle vahetusõpilase ning ta perega intervjuud teha. Palus, et kas me saaksime leida ühise aja millal intervjuud läbi viia ning ma vastasin, et jaa ikka, aga ema ja isa pole hetkel kodus, nii et anname ise teada. Siis kõne lõpupoole ta küsis: "Millal ta (vahetusõpilane) koju tagasi läheb?" Mina: "Ma lähen tagasi järgmisel reedel - 2. juulil." Seejärel hakkas mul päris lõbus, sest prouale jõudis alles siis kohale, et mina olengi see vahetusõpilane. Tüüp arvas, et ma vahetusvend olen:D
Kõige suurem kompliment minu jaoks ongi see, kui inimesed aru ei saa, et ma välismaalane olen. See tähendab, et ma olen hästi hakkama saanud. Ma olen osa kultuurist ning siia sisse sulandunud ning sellega kohanenud. Ja viimasel ajal on seda kohutavalt palju juhtunud. Ma ei näe esiteks juba välismaalase moodi väljagi eks. Ma mõtlen siinkohal nii rassilist kui ja riietuslikku välimust. Ning kui ma olen siin viimasel ajal uusi inimesi kohanud, siis ma mainin tõsiasja, et ma olen vahetusõpilane ainult siis, kui mult küsitakse üllatunult, et kas ma polegi norralane või kuidas ma kedagi tunnen (näiteks mõnda teist vahetusõpilast). Kui jutt juba tutvumisele läks, siis aasta alguses tutvustati mind teistele (ja mina ise ka) nii: "See on Martin, ta tuleb Eestist. Ta on vahetusõpilane." Siis nüüd tutvustavad inimesed mind nii: "See on Martin. Täiega lahe tüüp." Põhimõttest saite ilmselt aru. Minule ei vaadata enam kui välismaalasele. Ma olen kõigi jaoks norralane. See on kirjeldamatult hea tunne tegelikult.
Muideks, terve mu klass oskab nüüdseks unepealt ka öelda, mis on Eesti suuruselt teine linn. Kõike seda tänu mu klassijuhatajale Terjele. Ta pani seda mitu korda erinevatesse viktoriiniküsimustesse. Ja nüüd oligi alati nii armas, kuidas paljud klassikaaslased mulle oma teadmisi Eesti kohta jagasid öeldes järsku: "Tartu. Kurat. Ole vait sa oled kole." Kahju, et see kõik läbi sai. Aga iga lõpp on uus algus, või mis?
There is beauty in the world
So much beauty in the world
Always beauty in the world
So much beauty in the world
Shake your booty boys and girls for the beauty in the world
Pick your diamond pick your pearl there is beauty in the world
All together now
