reede, 24. september 2010

You seem surprised — yet your eyebrows haven’t moved at all




Nagu näha, ei suuda ma siiski lõpetada. Ikka ja jälle leian ma end siit leheküljelt.

                                     
                              Täna on reede. Kuid...reede ilma Kim's-ita...






Lyset sloknar, kvelden
er her

Mørkret sloknar
Ein kulde utan farge

eller temperatur
syg opp mørkret

syg opp lyset
i sitt svarte hol

                                                                                                                                                       J.O. Ulstein          

laupäev, 17. juuli 2010

Ja, vi elsker dette landet


Eg trur tida har komma til å skrive den siste blogposten min. Eg har kjempelyst å skrive noko her, men vitsen er at eg har ikkje mykje å skrive. Så, eg tenkte at eg skal skrive ein tekst mange gongar - fyrst på nynorsk, då på bokmål, då på dialekten min og då på estisk. Poengen er at då det ser ut som eg har skrive veldig mykje:) 
Etter ca to uker her i Estland, eg byrjar å bli vant til livet her. Jo, folk følgjast framdeles litt rare nokre gongar, men ikkje så ofte enn i byrjinga. Eg byrjar å bli ein estlending igjen, trur eg. Eg er ganske flink med språket igjen, og eg trivast her veldig godt. Men desse 2kg av brunost i kjøleskapet mitt, og minna frå Noreg minnar meg at der framdeles finnast ein nordmann i meg. 
Takk for meg! Me snakkast.


Jeg tror tiden har kommet til å skrive den siste blogposten min. Jeg har kjempelyst å skrive noe her, men vitsen er at jeg har ikke mye å skrive. Så, jeg tenkte at jeg skal skrive en tekst mange ganger - først på nynorsk, da på bokmål, da på dialekten min og da på estisk. Poengen er at da det ser ut som jeg har skrevet veldig mye:) 
Etter ca to uker her i Estland, jeg begynner å bli vant til livet her. Jo, folk følges fremdeles litt rare noen ganger, men ikke så ofte enn i begynnelsen. Jeg begynner å bli en estlender igjen, tror jeg. Jeg er ganske flink med språket igjen, og jeg trives her veldig godt. Men disse 2kg av brunost i kjøleskapet mitt, og minnene fra Norge minner meg at der fremdeles finnes en nordmann i meg. 
Takk for meg! Vi snakkes.


Eg trur tio har komma te å skrive den siste blogposten min. Eg har kjempelyst å skrive noke her, men vitsen e at eg hakje mykje å skrive. Så, eg tenkte at eg skal skrive ein tekst mange gangar - først på nynorsk, da på bokmål, da på dialekten min og da på estisk. Poengen e at da det ser ut som eg har skrevet veldig mykje:) 
Etter ca to uker her i Estland, eg begynnar å bli vant te livet her. Jo, folk følgjes framdeles litt rare nokre gangar, men ikkje så ofte enn i begynnelsa. Eg begynnar å bli ein estlending igjen, trur eg. Eg e ganske flink med språket igjen, og eg trives her veldig godt. Men disse 2kg av brunost i kjøleskapet mitt, og minnene fra Norge minnar meg at der framdeles finnes ein nordmann i meg. 
Takk for meg! Me snakkas.


Ma arvan, et on aeg kirjutada siia viimane postitus. Kohutavalt tahaksin siia midagi kirjutada, aga pole justkui millestki. Nii et ma mõtlesin, et ma kirjutan ühte asja mitu korda - alguses nynorskis, siis bokmålis, siis oma murrakus ja siis eesti keeles. Et siis jääb nagu mulje, et ma olen hästi palju kirjutanud:)
Peale kahte nädalat Eestis hakkan ma siinse eluga harjuma. Tõsi, inimesed tunduvad mõnikord natuke imelikud, kuid harvem kui alguses. Ma arvan, et ma hakkan vaikselt jälle eestlaseks muutuma. Keel on tasapisi tagasi tulnud ning Eestis meeldib mulle. Väga. Aga siiski need 2kg pruuni juustu mu külmkapis ning mälestused Norrast, tuletavad mulle meelde, et kõigele vaatamata peitub minus siiski ka norralane. 
Aitäh! Nägemiseni.


laupäev, 10. juuli 2010

1-2-3 Kartul

YES on seljataga. Ma midagi eriliselt ei hakka sellest kirjutama. Ei viitsi ja ei taha. Raske on. Juhtus nii palju. Aga põhiline on see, et see oli kuldaväärt kogemus/elamus. Näha kõiki inimesi. Oma kalleid yfukaid ja neid vahetusõpilasi, kes oma aasta Eestis veetsid. Soe ilm. Peod. Ning kohutavalt hea seltskond. SUPER.
Uleksin, Oila, Lemps, Zimm, Virge-Virko-Virgo, Dardan, Annely, Tutt ja Liisu - eg elskar dykk.

Tagasi Eestis on olla imelik, eriti alguses. Esimene päev ei osanud kuidagi käituda. Tunne oli midagi sarnast esimesele päevale vahetusperes. Ei oska istuda, ei oska astuda. Kultuurilised erinevused annavad endast märku ikka pidevalt. Näiteks kolmapäeval sõitsime bussiga (Tallinnas siis). Mina läksin esiuksest peale ja panin bussijuhile täiega: "Tere!" Saate aru kõik vaatasid, et see Martin on mingi täiega värdjas ju. Rain (mu vend) turtsatas täiega ja irvitas mu üle seal. Siis sain aru, et Eestis ei ole kombeks bussijuhile "tere" öelda. Ma oleks iseenesest talle "head aega" ka soovinud, või kui oleks reede olnud öelnud "head nädalavahetust". 
Kui vanavanaema juures olime ja sõime tegin jälle midagi valesti. Sõime seal igast keekse ja jõime teed ning siis ma täie südamerahuga röhitsen seal. Mu ema muidugi pidi minestama äärepealt ning ma sain kohe aru, et ai kurat, nüüd läks täiega metsa. Ma olen nii harjunud söögilauas röhitsema. Sealkandis, kus ma Norras elasin, oli jumala ok, et sa söögilauas röhitsed. Seda võeti isegi rohkem avaldusena, et toit oli maitsev ning kõht on täis. Piinlik oli igatahes. 
Pluss ma olen oma kodukohta läbi teise pilgu nägema hakanud. Enne Norrat ma mäletan olid mul ikka mäed ümber siin. Kuidas ma mõtlesin, et kurat üldse rattaga sõita ei saa. Koguaeg on mägi. Eile sõitsin bussiga ja mõtlesin, et need pole isegi künkad ju.

Mul pole üldse olnud tahtmist vanade Eesti sõpradega kokku saada. Esimestega kohtun alles esmaspäeval. Eks näis kuidas läheb. 

Aga tegelikult, mult on palju küsitud: "Noh, kuidas on siis kodus olla?" Ma ei ütleks, et on halb. Päris hea on. Aga samas on kohutavalt imelik. Kuidagi kahe maailma vahel olen lõksus. Kahe elu vahel. Suurem osa inimesi ei saa aru, mida ma sellega mõtlen, aga see on normaalne. Yfukad ikka mõistavad praegu. JEI

Ei tahaks Norra tagasi. Mitte veel.

neljapäev, 8. juuli 2010

Luggage Disaster: JAI HOO edition

neljapäev, 1. juuli 2010

Hello Goodbye






   Ma olen jätnud hüvasti rohkem kui mulle meeldiks, me kõik oleme. Ükskõik kui palju või tihti me seda ka ei teeks, olenemata selle põhjusest, hüvastijätt on alati valus. Ja kuigi me liigume paratamatult varem või hiljem edasi, ei unusta me kunagi seda, millest me oleme lahti öelnud. Mida me aga teha ei tohi on elada järgmise hüvastijätu hirmus, sest tõenäoline on, et neid tuleb veel. Konks on aga selles, et tuleb osata ära tunda millal hüvastijätt on hea asi - millal see on võimalus alustada uuesti...



                                                                    
...need mälestused, kogemused?...                                                                   
...mu kohver on pakitud...                          
...ma tulen koju.
 
 
 
 
 
 
 

kolmapäev, 30. juuni 2010

New Otherstown

   Ma olen terve selle aasta vältel maganud lahtise aknaga. Ma ei suutnud vastu panna, sest kõik mis jääb aknataha oli minu vahetusaasta algul nii harjumatu, nii vaikne, nii rahulik nii maine. Võisin rahuliku südamega magada lahtise aknaga teades, et ma ei pea hommikul ärritunult akent sulgema, sest aknataga kraaksub vares või räuskab kajakas. Ma teadsin, et aknataga kuulen väikseid linnukesi laulmas oma ilusaid laule. Või noh, vähemalt seni kuni Miff või Mirr nad nahka pistavad (meie kassid).
   Eile, esmaspäeval, ärkasin sellepeale, et kõrva lõi äkitselt tugev valu ning väljas kõmises nagu vulkaan oleks ärganud. Ma ei ole elusees nii valjut müristamist kuulnud. Nagu ma juba mainisin, oli see kärgatus niivõrd vali, et kõrvadel oli lausa valus. Sain huvitava elamuse osaliseks. Mul oli jahmatusest toibumiseks ainult hetk või kaks, sest järgmine hetk terve tuba välkus nagu Muse kontserdil. Tormasin toast välja ning hakkasin erinevatest tubadest kõikidel telekatel ja muudel aparaatidel juhtmeid pistikust välja tõmbama. Kööki jõudes tabasin Ingridi samadel tegudelt. Kükitasime siis 3 tundi ja ootasime. Mingil hetkel helistas Thea ning kutsus ennast meile külla. Kui ta kohale jõudis oli müristamine vaibunud (kallas endiselt halastamatult). Tegime kolmekesi koos vahvleid ning vaatsime Ugly Bettyt (jah ma tean, meil on elu vaja, aga me ei kurda).
   Õhtul sõitsin umbes 7km rattaga Sandra ja Ramy poole. YFU pusa seljas ning lühikesed püksid jalas. Christer oli ka seal. Vaastime Losti. Täiega põnev on muideks. Kui me seda vaatasime ning hetkel, kui Ramy seal mignit kildu rebis (inglise keeles ning araabia aktsendiga, ta pool egiptlane nii et oskab) jõudis mulle kohale, et tegelt olen ma saanud endale kohutavalt head sõbrad. Imelik, et kõik see saab läbi. Aga ma kavatsen veel viimast võtta. Kell pool kaks väntasin ma 7km taas koju. Ma olin üksinda teel. Haudvaikus oli. Nagu oleks ainuke inimene maailmas tunne tekkis. Maakohal oli udu ning taevas pilvitu. Taamal olid mäed mattunud samuti udu sisse. Mida ma öelda tahan on see, et see oli taaskord üks neist hetkedest, mil ma end kirusin, et ma kaamerat kaasa ei võtnud...
   Täna käisime Ingridi ning vanematega veepargis. Täiega lahe oli. Ma kasutasin esimese poole sealoldud ajast torudele. Seal oli üks nagu Jurmalaski, see tornaado, ainult et ilma paadita. VINGE. Ükskõik kui palju ma ka ei üritanud, ma ei suutnud teisi ümber veenda, et nemad ka seda prooviksid. Täielik pettumus, aga nende enda viga, neil pole aimugi millest ilma jäid. Naljakas oli vaadata, et mamma oli basseinides mask peas ning ainult sukeldus igalpool. Ma siis vaatasin teda alguses muiates, sest silmeees kujutasin enda Eesti ema, kes pead ilma naljata veealla ei pane.
   Mingil hetkel avastasin ma, et seal ujulas on SAUN. Saate aru, kõik torud ja vastuvoolubasseinid olid mu meelest hetkega pühitud. Kappasin nagu lollakas suu rõõmust irvakil sauna ukse juurde. Tegin ukse lahti astusin esimest korda Norras sauna, ning enne kui ma end takistada sain küsisin ma seesolijatelt: "Kas nad alles panid sauna sooja või?" Seejärel märkasin ma tõsiasja, et keris oli tihedalt laotud puulattidest tehtud PUURIS JA PUUR OLI TABALUKUGA KINNI. Ma olin rabatud. Ma tõesti mõtlesin kas see on mingi nali või. Istusin siis saunalavale ning märkasin, et inimesed lähevad kõik välja vaadates mind kahtlaste pilkudega. Istusin seal "saunas" mingi veerand tundi ja läksin pere juurde tagasi. Ma kandisn neile ahastunult saunas valitseva olukorra muidugi ette. Mingil hetkel läksin tagasi. Saunas oli isegi tibake soojem. Seejärel läks asi huvitavaks. Sauna hakkas igast rahvast tulema. Kõigepealt tuli mingi pakistanlase välimusega teismeline kutt oma bimboga. Tšikk pistis nina sisse ning pani teatraalselt, et see on liiga kuum, et seal sees olla. Istusin üksi edasi. Seejärel tulid kaks last. Umbes 5 aastased. Poiss ja tüdruk. Mõlemal suu ammuli hämmastusest ning istusid minu kõrvale. Poiss kargas vaeseke kohe püsti - ta oli selja mõnusalt vastu seina toetanud ja kõrvetas. Ma andsin siis nõu, et nõjatu pikkamööda tasapisi. Jutukad lapsed olid. Nad uurisid kui vana ma olen ning mis asi see täpselt on, kus me hetkel oleme. Küsisin poisilt: "Oled sa esimest korda saunas?" "Jaa! Põnev!" sain vastuseks. Õhus oli tunda, et hetk oli tähtis laste jaoks. Ka minu jaoks oli see uus kogemus, sest oleme ausad, kui paljud teist on olnud saunas kahe esimest korda saunas olevate mustanahalistega?

reede, 25. juuni 2010

A Norwegian sandwich with extra drama

   Viimane koolipäev on seljataga nüüdseks. Ma ei oskagi seda kirjeldada. See oli samaaegselt nii täiesti kohutav kui ka nagu mitte midagi erilist. Kooli läksin ma koos Hannah, Karianne ja Cathrinega. Viimast korda. Koolis andsin muideks tagasi ka oma sülearvuti nii, et nüüd võib mind leida suure arvuti eest klaviatuuri mõrvamas. Tervitused Rainile ja empsile siinkohal - teie teate millest jutt käib. Ohh olid alles ajad.
   Klassi jõudes viipasid Guri ja Silje mind kohe enda kõrvale istuma. Siis tuli klassi direktor ja pidas minu üllatuseks isegi huvitava kõne. JWGs seda just tihti ei juhtunud või mis. Ja ta andis mulle sellise Norrat tutvustava turistiraamatu ka kingituseks ja mälestuseks. Ma lasin oma klassil nimed ka sinna sisse kirjutada. Pärast rääkisin klassijuhatajatega natuke ning siis läksin alla kappide juurde ning siis hakkaski kogu see hüvastijätt peale. Sentiboy nagu ma vahel olen tuli klomp mitu korda kurku küll. Ahastav oli kõiki klassikaaslasi seal järjest kallistada ja neile lõplikke sõnu öelda. Kui see oli läbi tuli paralleelklasside kord. Ja siis jälle minu klassi kord. Koolist väljudes viimast korda üle õla vaadates vajus süda lõplikult saapasäärde mul. Täiesti jube oli ausalt. Muidugi nüüd on otsustatud, et kui nad 3ndas klassis on, siis ma pean kuidagi külla minema neile. See on kindel.

Suddenly I see
This is what I want to be
Suddenly I see
Why the hell it means so much to me

   Peale kooli läksime Christeri, Sandra, Tormodi, Helene, Ramy ja Hilde Mariega jäätist sööma Flåtenisse. Õhtul läksime veel pizzat sööma ning siis Christeri poole ja vaatasime Losti. AAA muide! Mäletate ma kunagi kirjutasin (naistepäeval, kui ma ei eksi), et ma kohtasin koduteel ühte tšikki kellega ma enne paar korda rääkinud olin ja ta andis mulle oma numbri ning nali oli selles, et mul polnud õrna aimugi mis ta nimi oli? Nüüd sain teada. Ta number on mul üle kolme kuu seisnud mobiilis nime all ?. Nüüd sain teada, ta nimi on Anja.
  
    Täna nädalapärast olen ma siit läinud. Ma ei teagi, mis ma sellest arvata oskan. Kahju on kohe kindlasti. Kohutavalt kahju. Samas mida lähemale see 2. juuli jõuab, seda suuremaks muutub ka ootusärevus. YES ja Eesti. Pool minust tahab siia jääda ning teine pool tahaks liikuda edasi ja alustada uuesti. Öeldakse ju, et tagasitulles algab niiöelda teine vahetusaasta.

   Eile helistas meile keski naine. Ajalehest oli. Teatas, et soovib selle vahetusõpilase ning ta perega intervjuud teha. Palus, et kas me saaksime leida ühise aja millal intervjuud läbi viia ning ma vastasin, et jaa ikka, aga ema ja isa pole hetkel kodus, nii et anname ise teada. Siis kõne lõpupoole ta küsis: "Millal ta (vahetusõpilane) koju tagasi läheb?" Mina: "Ma lähen tagasi järgmisel reedel - 2. juulil." Seejärel hakkas mul päris lõbus, sest prouale jõudis alles siis kohale, et mina olengi see vahetusõpilane. Tüüp arvas, et ma vahetusvend olen:D
   Kõige suurem kompliment minu jaoks ongi see, kui inimesed aru ei saa, et ma välismaalane olen. See tähendab, et ma olen hästi hakkama saanud. Ma olen osa kultuurist ning siia sisse sulandunud ning sellega kohanenud.  Ja viimasel ajal on seda kohutavalt palju juhtunud. Ma ei näe esiteks juba välismaalase moodi väljagi eks. Ma mõtlen siinkohal nii rassilist kui ja riietuslikku välimust. Ning kui ma olen siin viimasel ajal uusi inimesi kohanud, siis ma mainin tõsiasja, et ma olen vahetusõpilane ainult siis, kui mult küsitakse üllatunult, et kas ma polegi norralane või kuidas ma kedagi tunnen (näiteks mõnda teist vahetusõpilast). Kui jutt juba tutvumisele läks, siis aasta alguses tutvustati mind teistele (ja mina ise ka) nii: "See on Martin, ta tuleb Eestist. Ta on vahetusõpilane." Siis nüüd tutvustavad inimesed mind nii: "See on Martin. Täiega lahe tüüp." Põhimõttest saite ilmselt aru. Minule ei vaadata enam kui välismaalasele. Ma olen kõigi jaoks norralane. See on kirjeldamatult hea tunne tegelikult.
  
  Muideks, terve mu klass oskab nüüdseks unepealt ka öelda, mis on Eesti suuruselt teine linn. Kõike seda tänu mu klassijuhatajale Terjele. Ta pani seda mitu korda erinevatesse viktoriiniküsimustesse. Ja nüüd oligi alati nii armas, kuidas paljud klassikaaslased mulle oma teadmisi Eesti kohta jagasid öeldes järsku: "Tartu. Kurat. Ole vait sa oled kole." Kahju, et see kõik läbi sai. Aga iga lõpp on uus algus, või mis?

There is beauty in the world
So much beauty in the world
Always beauty in the world
So much beauty in the world
Shake your booty boys and girls for the beauty in the world
Pick your diamond pick your pearl there is beauty in the world
All together now